Sample Sidebar Module

This is a sample module published to the sidebar_top position, using the -sidebar module class suffix. There is also a sidebar_bottom position below the menu.

Sample Sidebar Module

This is a sample module published to the sidebar_bottom position, using the -sidebar module class suffix. There is also a sidebar_top position below the search.
Õigeusk Eestimaal

I. Õigeusu sünd Eestimaal

II. Tsaari-aeg

III. Riia vikaarkonna asutamine

IV. Iseseisva Riia piiskopkonna moodustamine

V. Autonoomse Õigeusu Kiriku loomine Eestis

VI. Eesti Õigeusu Kiriku kanoonilise jurisdiktsiooni taastamine

VII. Eesti piiskopkond Moskva patriarhaadi koosseisus

 

I. ÕIGEUSU SÜND EESTIMAAL

Ajaloost pole säilinud üksikasjalikke andmeid selle kohta, kuidas ja millal jõudis ristiusk Eestisse ja üldse Baltimaadesse. Selliste vene linnade nagu Novgorodi, Pihkva, Polotski jt. lähedus avaldas kindlasti mõju ka Balti mere kallaste paganausulistele elanikele. Esimesed kirjalikud tõendid õigeusu ilmumisest Eestimaale jäävad XII sajandisse, ent tõenäoliselt toimus see juba palju varem, seoses Jurjevi (Tartu) linna asutamisega vürst Jaroslav Targa poolt 1030. aastal. “Sel aastal käis Jaroslav eestlaste vastu sõdimas, ja võitis nad ära, ja asutas Jurjevi linna,” kõneleb vana-vene kroonika. Mis põhjusel venelased selle sõjakäigu ette võtsid, sellest kroonika vaikib, ent tõenäoliselt sai see teoks eesmärgiga sundida tšuudid, nagu eesti hõime tookord kutsuti, endale andamit maksma. Vene vürstid panid korduvalt toime selliseid vallutusretki, kuid maksustanud kohaliku rahva andamiga, ei sekkunud nad kummatigi tema sisemisse elukorraldusse ja usuellu.
Õigeusku ei levitatud jõuga, see jäi alati usuks, mis tõi endaga kaasa rahu ja vendluse. Õigeusku astusid vaid need kohalikud elanikud, kes ise avaldasid soovi võtta vastu Püha Ristimine. On teada, et juba XII sajandi esimesel poolel käibisid Novgorodi ja Pihkva piiskopkonnas reeglid, millest tuli kinni pidada vastristitud eestlaste usuõppijaks kuulutamisel. Nii näiteks kirjutas Novgorodi piiskop Nifont (1130-1156) ette alustada tšuudide usuõppijaks kuulutamist nelikümmend päeva enne ristimist. Õigeusu levimisele Lõuna-Eestis aitas kaasa ka Läti Daugava jõe kaldale tekkinud asundus paikse õigeuskliku elanikkonnaga, mille hulka ei kuulunud mitte ainult kaupmehed ja sõdalased, vaid ka kohalikud elanikud. Läti Henrik mainib, et 1210. aastal ristisid venelased Otepääl mõned eestlased ja lubasid saata preestreid ka teiste soovijate ristimiseks, ent lubadus jäi mingil põhjusel täitmata.
Tihedate heanaaberlike suhete arenemise eestlaste ja venelaste vahel ning õigeusu leviku Baltimaades katkestas saksa ristisõdalaste sissetung XII sajandi lõpus. Kohalike elanike hulgas hakati mõõga ja tulega “siirdama” katoliku usku. Kuid vallutajate jaoks polnud tähtis mitte niivõrd paganate pööramine ristiusku, kuivõrd võimu ja maavalduste haaramine. Sellest annavad tunnistust ka meetodid, mida “misjonärid” oma töös kasutasid: avalikud hukkamised, vägivaldsed ristimised. Tihti ristiti jõuga ümber isegi need, kes olid juba õigeusku ristitud. Usuline vägivald sai saksa rüütliordude poliitika lahutamatuks osaks. Just see etendas nähtavasti ka otsustavat osa kolme sajandi pärast alanud reformatsiooni ideede võidulepääsemises siinse elanikkonna ja eriti lihtrahva hulgas.
Ent ka õigeusk ei saanud Eesti aladelt päriselt kaduda. XIII sajandi teisel poolel elavnesid Ida ja Lääne vahelised kaubandussuhted. Seoses sellega seadsid paljud vene kaupmehed end sisse Liivimaa linnades ning asutasid seal oma kaubahoovid. Kõikides kaubanduslepingutes sisaldus ka punkt, mis ütles: “Vene jumalakojad ordumeistri riigis … jätta vanamoodi, aga neile mitte liiga teha.”
Tallinnas asus “vene pool” ühes õigeusu kirikuga Mere tänaval väikeste Rannaväravate juures. Seoses kaubanduse elavnemisega kasvas XV sajandi alguses tunduvalt ka linna vene elanikkond, ning Novgorodi ja Pihkva kaupmehed asusid elama Vene tänava kanti, kuhu rajati ka püha Nikolause auks pühitsetud kirik.
Tartus oli kaks õigeusu pühakoda: Püha Imetegija Nikolause ja Püha Suurmärter Georgiuse kirik, üks novgorodlaste ja teine pihkvalaste tarbeks. Vaatamata saksa võimude ja katoliku vaimulikkonna vastupanule, säilitas Georgiuse (Jüri) kirik oma iseseisvuse ning kujunes linna õigeuskliku elanikkonna kirikuelu keskuseks. Kuid katoliiklaste tagakiusamised ei lakanud, ning 1472. aasta talvel uputati Emajõe jäässe raiutud auku preester Issidor ja tema 72 õigeusklikku kaaslast, kuna nad keeldusid üle minemast katoliku usku. “Sa ei saa meid kõrvale käänata õigest ristiusust; tee meiega, mida iganes soovid; me oleme sinu ees ja kordame sulle sama, mis ennistki.” Siis käskis katoliku piiskop “vihast põledes” kõik õigeusklikud jõkke heita.
Georgiuse kiriku preester Joann Šestnik pääses tema usuvendi tabanud saatusest. Ta oli juba varem linnast lahkunud ning asutas Petseri kloostri, saades selle iguumeniks Joona nime all. Petseri klooster aitas edaspidi oluliselt kaasa õigeusu levikule Kagu-Eestis, eriti iguumen Korneliuse ajal. Kloostri usuvägilaste kuulsus tõi paljud Peipsi ranniku elanikud kloostrisse. Koju pöördudes jutustasid nad pühast usust, imetegudest ja erakute rangest askeedielust. Mõned talupojad põgenesid oma isandate julmuse ja omavoli eest ning leidsid Petseri munklas varjupaiga, võttes vastu õigeusu ja jäädes kloostri juurde elama.
1558. aasta jaanuaris puhkes Liivi sõda: Vene riik püüdis läbi murda Balti mereni. Sõjategevuse tulemusel sattus peaaegu kogu Eestimaa territoorium ajutiselt vene võimu alla. See tõi kaasa ka uute pühakodade tekkimise. Narvas ehitati kaks kirikut: kindluses ja linnas. 1570. aastal asutati piiskopkond keskusega Jurjevis. “Novgorodi saabus Moskvast Kornelius, Liivimaa Jurjevi uus valitseja.” Need andmed on säilinud nii Novgorodi kroonikas kui ka paavst Gregorius XIII legaadi, jesuiit Antonius Possevino märkmetes. Pole teada, mitu aastat piiskop Kornelius valitses. Petseri kloostri sinodikus on kirjas tema surma kuupäev – 5. veebruar, tiitliga “Jurjevi ja Viljandi piiskop”. Tema järeltulijaks peetakse piiskop Savvat.
Liivi sõda lõppes venelaste lüüasaamisega. Liivimaa Ordu lakkas olemast ning tema maavaldused jagati Rootsi ja Poola vahel. Vene elanikkond lahkus vastavalt rahuleppele Liivimaalt. Koos elanike ja sõjaväega lahkus ka vaimulikkond, viies kaasa nii ikoonid kui kirikuriistad. Jurjevi ja Viljandi piiskop lahkus Tartust 1582. aastal, piiskopkond aga likvideeriti. Õigeusu kirikud lagunesid ning XVIII sajandi alguseks oli Eestimaa territooriumile jäänud vaid üksainus pühakoda – püha Nikolause kirik Tallinnas, ning seegi tegutses vaid aeg-ajalt, põhilisteks külastajateks vene kaupmehed ja need vähesed õigeusklikud, kes veel linna olid jäänud.

II. TSAARI-AEG

Põhjasõda etendas olulist osa Baltimaade ajaloos ning tõi kaasa ka suuri muutusi. Veel enne rahulepingu sõlmimist 1721. aastal hakati taas ehitama õigeusu kirikuid, silmas pidades nii kohalike elanike kui ka sõjaväelaste vajadusi. Tartu vallutamise hetkeks vene vägede poolt 1704. aastal polnud linnas enam ühtegi õigeusu kirikut, ning krahv Šeremetjevi käsul võeti üle Jaani kirik, kus teeniti vene vägede võidu puhul ka pidulikult Jumalaikku Liturgiat tsaar Peeter I isiklikul osavõtul. Tallinnas anti 1716. aastal Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner Menšikovi korraldusel õigeusklike käsutusse linnast lahkunud Rootsi garnisonile kuulunud Püha Miikaeli (Mihkli) kirik, mis asus endises tsistertslaste nunnakloostris Aida ja Kloostri tänava piirkonnas. Kirikusse paigutati suurmärter Teodoros Sõjapealiku pühakuju ning pühakoda hakati selle järgi kutsuma ka Fjodori kirikuks (praegune Issandamuutmise kirik).
Maavägede jaoks püstitati Tallinnas 1721. aastal puukirik Jumalaema Sündimise auks. Pühakotta toodi Sankt Peterburist üle koopia väga austatud Jumalaema Kaasani ikoonist ning vanaaegne kokkupandav sõjaväeikoon sama kujutisega. Ikooni järgi hakatigi seda pühakoda rahvasuus kutsuma Kaasani kirikuks. Sõjamereväelaste jaoks rajati sadamasse keisrinna Anna Joanovna käsul teine puukirik. See pühitseti sisse keisrinna taevaste kaitsepühakute naisprohvet Anna ja õiglase Siimeoni auks. Raha ehituseks korjasid kokku madrused ise. Pärimuse järgi ehitati kirik laevapõhjale, mille meri oli kaldale uhtunud. Pealtnäha oleks õigeusk pidanud pärast Eesti ühendamist Vene impeeriumiga saama riigi toetusel valitsevaks usuks. Kuid Õigeusu Kirik ei soovinud ennast jõuga maksma panna ning ka riik ei osutanud talle pahatihti isegi kõige hädavajalikumat toetust. Vastupidi, poliitilistel kaalutlustel anti Balti saksa aadelkonnale erandlikud privileegid.
Esimestel aastatel pärast Põhjasõda allusid õigeusu kirikud patriarhi tooli hoidjale metropoliit Stefanosele (Javorski). Ent 1725. aasta märtsis anti Eesti- ja Liivimaa koguduste juhtimine üle Pihkva piiskopkonnale, mille eesotsas seisis tollal ülempiiskop Feofan (Prokopovitš). Kuid piiskopkonna keskuse kaugus ning õigeusuliste olukorra eripära kesk teiseusulisi tegid nende kaugete koguduste juhtimise üpris raskeks. Baltimaades tunti suurt puudust vaimulikest, kes oleksid osanud kohalikke keeli. Nende preestrite tase, kes siin juba teenisid, oli aga üpris madal ning seepärast tuli Pihkva ülemhingekarjastel arusaamatuste ärahoidmiseks kirjutada neile tihti üksikasjalikke instruktsioone kõige erinevamates küsimustes, vahel aga ka õpetussõnade jagamiseks isiklikult kohale sõita. 1764. aastal viidi Eestimaa kubermangu kogudused Peterburi metropoliidi alluvusse. Vahetuks juhtimisorganiks sai Eestimaa Vaimulik Valitsus. Ent pealinna asjadega hõivatud Peterburi metropoliidid külastasid Eestit ainult kahel korral: 1783. aastal käis siin metropoliit Gavriil (Petrov) ning 1863. aastal metropoliit Issidor (Nikolski), kes 8. septembril pühitses sisse uue kiriku Paides ja 10. septembril teenis Jumalikku Liturgiat Tallinna Issandamuutmise peakirikus.
1817. aastal asutati Peterburi piiskopkonna Tallinna vikaarkond. Vikaarpiiskopid valitsesid nüüd vahetult Põhja-Eesti õigeusu kogudusi, kuid nende pidevaks asukohaks jäi siiski impeeriumi pealinn, mistõttu nad oma kogudusi äärmiselt harva külastasid.
Tallinna ülemhingekarjastest tuleks esile tõsta selliseid silmapaistvaid piiskoppe nagu püha piiskop Filaret (Drozdov), kellest hiljem saab Moskva metropoliit ja kes oli jutlustaja, õpetatud teoloog, riigitegelane ja ususvägilane; Peterburi metropoliidid Grigori (Postnikov) ja Nikonor (Klementjevski), samuti püha piiskop Nikolai (Kassatkin), Jaapani valgustaja.

III. RIIA VIKAARKONNA ASUTAMINE

Keiser Nikolai I troonile tõusmisega hakkas Vene valitsus ilmutama suurt huvi vanausuliste koguduste tegevuse vastu Baltimaades. Püha Sinodi liikmele, Peterburi ja Novgorodi metropoliit Serafimile (Glagoljevski) tehti ülesandeks kaaluda Liivi- ja Kuramaa territooriumil uue piiskopkonna asutamist, mille keskus asuks Riias. Pihkva ülempiiskopilt Nafaililt paluti andmeid õigeusuliste olukorra ja arvukuse kohta neis kubermangudes. Õigeusklike koguduste tagasihoidliku arvu, kloostri puudumise ja rahaliste vahendite nappuse tõttu esitas Sinod tsaarile palve asutada Riias mitte iseseisev piiskopkond, vaid ainult vikaarkond, milleks Nikolai I ka nõusoleku andis.
Riia esimene vikaarpiiskop Irinarh (Popov) valitses aastatel 1836-1841. Olles lõpetanud Sankt Peterburi Vaimuliku Akadeemia teoloogiamagistri kraadiga, paistis ta silma laialdaste teadmiste ning keelteoskusega. Ta oli teeninud Vene saatkondade juures Milaanos, Firenzes, Roomas ja Atheenas. Uue piiskopi määramisel piiskopkonda valmistas Püha Sinod tavaliselt ette spetsiaalse instruktsiooni – juhtnöörid ülemhingekarjase edasiseks tegevuseks. Ka piiskop Irinarh sai sellise instruktsiooni, kus oli eriliselt rõhutatud neid punkte, mis puudutasid vanausulisi ning suhtlemist teiseusulistega: Riia vikaarpiiskopist pidi saama peamine misjonär neis paigus.
Piiskop Irinarh saabus Riiga 6. novembril 1836. Esmajärjekorras pööras uus piiskop oma tähelepanu teenistuste läbiviimisele. Olles kindel, et jutlus ja palve on võimelised kõige paremini veenma kõhklejaid, nõudis ta preestritelt innukat suhtumist oma teenistuskohustustesse. Just piiskop Irinarhi ajal algas eesti ja läti talupoegade siirdumine luterlusest õigeusku, ajaloos tuntud kui “usuvahetusliikumine”. Selle liikumise peapõhjuseks oli talurahva äärmiselt raske olukord seoses 1838-1840. aastatel möllanud näljahädadega. Mõisnike ja kohalike võimude osavõtmatus nälgivate talupoegade suhtes ning ühtlasi kuuldused ümberasumisvõimalustest Venemaa teistesse kubermangudesse viisid selleni, et inimesed hakkasid pöörduma piiskop Irinarhi poole abi saamiseks. Valitseja kuulas abivajajad ära ning aitas neid, keda pitsitas kõige suurem vajadus. Nähes õigeusu piiskopi lahkust ja osavõtlikkust, hakkasid hädasolevad talupojad massiliselt tema poole pöörduma. Nad andsid talle palvekirju, kus väljendasid valmisolekut ümber asuda ning võtta vastu õigeusk. Kohalikud ülemused eesotsas kindralkuberner parun von Pahleniga vaatasid talurahvaliikumisele kui mässule ning oma Peterburgi saadetud ettekandes süüdistasid kõiges piiskop Irinarhi ja õigeusu vaimulikkonda. 1841. aastal hakkas von Pahlen taotlema piiskopi Riiast üleviimist, nähes just temas ähvardavat ohtu luterlusele ja saksa aadlike võimule Baltimaades. Taotlus rahuldatigi, ning piiskop Irinarh oli sunnitud Riiast lahkuma.
Piiskop Irinarhi järglaseks sai piiskop Filaret (Gumilevski, 1842-1848), endine Moskva Vaimuliku Akadeemia rektor, mitmekülgselt haritud inimene, kolmeköitelise põhjapaneva “Vene Kiriku ajaloo” autor. Vaatamata piiskop Filareti ettevaatlikule tegutsemisele, pingestusid tema suhted kohalike võimudega peaaegu kohe. Kindralkuberner Pahlen ja sandarmeeria šeff Benckendorff kartsid 1841. aasta sündmuste kordumist. Ent valitseja ei lasknud ennast sellest heidutada: nähes ette oma karja peatset laienemist, tegi ta ettepaneku tõlkida eesti ja läti keelde paljud teenistusraamatud. Ta oli veendunud, et värskelt pöördunute vaimulik juhtimine tuleb anda selliste preestrite kätte, kes valdavad kohalikku keelt. Samuti tuli nad ülilühikese ajaga õpetada teenistusi pidama. Piiskop Filaret valdas kahtlemata ka ise eesti ja läti keelt: osales ta ju isiklikult teenistusraamatute tõlgete toimetamises ning vaimulike keeleoskuse kontrollimises. 1846. aastal kinnitas Nikolai I Sinodi otsuse Riia Vaimuliku Kooli asutamise kohta, mis pidi eelkõige ette valmistama vaimulikkonda Riia vikaarkonna jaoks.
1844. aastal tabas Eesti- ja Liivimaad järjekordne ikaldus. See aitas kaasa ka talupoegade siirdumisele luterlusest õigeusku. 1845-1846 tegutsesid piiskop Filaret ja vikaarkonna vaimulikkond otsustavalt: niipea kui mingis paigas ilmusid ümberasumise taotlejad, saadeti sinna kohe liikuv kirik, preester, köster ja lauljad. 1845. aasta oktoobrist sai talupoegade usuvahetusliikumise keskuseks Tartu, kus kohalike võimude surve oli tunduvalt nõrgem kui Riias. 19. septembrist kuni 11. oktoobrini esitas 2533 eesti talupoega avalduse õigeusku siirdumiseks. Teise preestri isa Pavel Nevdatšini ilmumisel Tartusse algasid ka eestikeelsed jumalateenistused. Talurahva õigeusku siirdumine haaras paljusid piirkondi, eestikeelseid teenistusi hakati pidama 1845. aastal Räpinas ja Mustveel, 1846. aastal Võrus, Sangastes, Põltsamaal ja Viljandis. Kokku siirdus Liivimaa kubermangus 1845. aastal õigeusku 9519 talupoega. Piiskop Filaret võttis tarvitusele abinõud, leidmaks eestlaste hulgast sobivaid preestri-kandidaate. Esimesteks sellisteks vaimulikeks said Joann Kolon ja Kiprian Sarnet.
1948. aasta novembriks tegutses vikaarkonnas juba 48 kogudust. 1845-1848 läks õigeusku üle peaaegu 64 000 talupoega ehk 17% Liivimaa kubermangu eestikeelsest elanikkonnast. Samal ajal ei levinud aga Liivimaal nii massiline usuvahetusliikumine Eestimaa kubermangudesse. Liivimaa sündmustest ehmunud saksa parunid ja pastorid võtsid tarvitusele abinõud, et talupoegade olukorda parandada. Kohalike võimude survel oli Peterburi metropoliit sunnitud keelama tema haldusalas oleva kubermangu elanikel õigeusku siirduda.

IV. ISESEISVA RIIA PIISKOPKONNA MOODUSTAMINE

Piiskop Filareti järglaseks sai teine silmapaistev ülemhingekarjane, piiskop Platon (Gorodetski, 1848-1867). Esimeste Riia vikaarpiiskoppide Irinarhi ja Filareti ennastsalgav tegevus valmistaski ette pinnase iseseisva piiskopkonna loomiseks Liivimaal. Kõrgestipühitsetud Filaret ja seejärel ka valitseja Platon veensid kirikuvõime sellise sammu astumise vajalikkuses, et kaitsta õigeusku Baltimaades. Piiskopkonna loomist toetas ka kindralkuberner Suvorov. 25. veebruaril 1850 kinnitas Nikolai I Püha Sinodi ettepaneku Riia vikaarkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla hakkasid kuuluma Kura- ja Liivimaa ning 1865. aastast ka Eestimaa kubermang. 1850. aastal elas selle piiskopkonna territooriumil peaaegu 146 000 õigeusklikku, kelle käsutuses oli 109 kirikut ja 2 kloostrit.
Ülempiiskop Platoni ülemhingekarjase tegevuse peaeesmärk polnud mitte ainult ületulnud eestlaste ja lätlaste kinnitamine õigeusus, vaid ka õigeusku siirdunute arvu suurendamine. Selle eesmärgi täitmiseks, aga samuti vaimulikkonna ettevalmistuse kvaliteedi tõstmiseks avati Riia Vaimuliku Kooli juures ka Vaimulik Seminar, kus õpetati intensiivselt eesti ja läti keelt. Samuti oli tarvis hakata ehitama uusi kirikuhooneid ning korrastama vanu. XIX sajandi 50-ndatel aastatel paiknesid külakirikud tihti selleks sobimatutes hoonetes. Paljudes neist ei jätkunud kirikuriistu ja teenistusrõivaid, ikonostaasid aga kujutasid endast lihtsaid vaheseinu, millele olid riputatud teiste piiskopkondade annetatud pühakujud, mis olid maalitud erinevas suuruses ja stiilis ning pahatihti kaotanud korraliku välimuse. Kõrgestipühitsetud Platoni taotluseks oli, et igal külakogudusel oleks oma pidevalt tegutsev ja kõige vajalikuga varustatud pühakoda. Tema hoole all rajati piiskopkonda 44 uut kirikut, ja seda vaatamata asjaolule, et saksa mõisnikud keeldusid tihti pühakoja ehituseks maad müümast, isegi kui pakuti väga kõrget tasu.
Kõigile raskustele vaatamata oli õigeusklike arv kasvanud ülempiiskop Platoni viimaseks valitsusaastaks (1866) kuni 180 000-ni.
1867. aasta märtsis määrati ülempiiskop Platon Doni piiskopkonda. Riias oli see valitseja viibinud seega 18 aastat ning teinud ära palju õigeusu kinnitamiseks selles piirkonnas. Mitte ainult õigeusklikud ise, vaid ka Püha Sinod ja riigivõimud hindasid kõrgelt piiskop Platoni tegevust. 1882. aastal määrati ta Kiievi metropoliidiks, kellena ta ka suri 1. oktoobril 1891.
Peapiiskop Platoni lähimatel järglastel, piiskop Venjaminil (Karelin, 1867-74), Serafimil (Protopopov, 1874-77) ja Filaret II-l (Filaretov, 1877-82), tuli saksa parunite surve all püüda säilitada juba saavutatut ning keskenduda Õigeusu Kiriku seisundi kindlustamisele. Sealjuures pöörati põhitähelepanu õigeusu hariduse arendamisele ja eriti õppetöö taseme tõstmisele Riia Vaimulikus Seminaris. Piiskop Venjamini ajal loodi 1870. aastal tõlkekomitee kahe – läti ja eesti – osakonnaga, kus töötati välja teoloogiline terminoloogia ja tõlgiti teenistusraamatuid. Piiskop Serafim pööras erilist tähelepanu vaimulikkonna ja kirikuteenrite haritusele, eksamineerides isiklikult iga kirikuametisse pürgijat, soosis kirjanduslikku tegevust preesterkonna hulgas ning nõudis neilt pidevat enesetäiendust.
Eriti silmatorkav isiksus oli piiskop Filaret II, kes oli veerand sajandit teeninud teadust Kiievi Vaimuliku Akadeemia rektori ja professorina. Räägiti, et raske oli leida teadmiste valdkonda, mida ta üldse poleks tundnud: teoloogidega oli ta teoloog, filosoofidega filosoof, pedagoogidega pedagoog, arheoloogiga arheoloog, meedikuga meedik, arhitektiga arhitekt. Valitseja rikkalik raamatukogu oli tema mitmekülgsete huvide eredaks tõestuseks. Tugeva teovõimega, iseseisva ja tahtekindla inimesena ei peljanud ta kunagi tõtt rääkida, mis tõi talle elus palju kurvastust ja ka palju vaenlasi. Preestrilt nõudis ta eeskujulikku ja vooruslikku elu, kui nende eduka tegevuse ja autoriteedi panti, nõudis, et jumalateenistusi toimetataks hardalt, väljendusrikkalt ja kiirustamata, ilma omavoliliste paranduste ja lühendusteta. Luterliku enamuse hulgas elavate õigeusklike jaoks pidas ta väga oluliseks oma usu aluste tundmist.
58-aastane piiskop Filaret valmistas alles ette pinda oma tulevase tegevuse jaoks, kui teda tabas äkiline, salapärane ja enneaegne surm (ühe versiooni kohaselt mürgitasid piiskopi tema vaenlased).

Ülempiiskop Arseni (Brjantsev)

Silmapaistev koht Eestimaa õigeusu ajaloos kuulub ka ülempiiskop Arseni (Brjantsev, 1887-1897) mitmekülgsele ja ennastsalgavale tegevusele. 1887. aastal võtab valitseja Arseni alandlikult ja kartusega vastu teate oma määramisest Riia piiskopiks: alandlikult, sest näeb selles Jumala tahet, kartusega, sest see võõrusulises keskkonnas asuva piiskopkonna valitsemine nõuab ettevaatlikkust, apostlisarnast indu ja suurt tööd. Ilmselt polnud ühtki kirikuelu valdkonda, mis oleks ilma jäänud selle valitseja tähelepanust. Tema viljakate tööde eredaks tunnistuseks on need arvukad kirikud, mis ehitati Eestis tema kümneaastase valitsemise ajal. 7. septembril 1889 pühitses valitseja Arseni sisse Jumalaema Sündimise kiriku Alajõel, Peipsi järve kaldal, 17. augustil 1893 püha Vladimiri kiriku Narva-Jõesuus (kahjuks hävinud Teises maailmasõjas), 13. augustil 1895 Jumalailmumise kiriku Jõhvis ja paljud teised. Üldse püstitati tema valitsusajal 22 pühakoda, kogu Riia piiskopkonnas aga kuni 70. Koos vürst Šahhovskoiga oli valitseja Arseni 1891. aastal avatud Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri rajamise eestvedajaks. 1895. aastal pühitses ülempiiskop selles kloostris sisse kaks kirikut: pühade Siimeoni ja Anna ning püha Sergi kiriku.

Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi

Suur tähendus eesti õigeusu ajaloos on ka vürst Šahhovskoi tegevusel. XIX sajandi 80-ndatel aastatel algas taas eesti talurahva massiline siirdumine õigeusku. Näiteks tuli 15.-17. mail 1883 Haapsalus õigeusku üle 455 inimest. Üle kogu Eesti toimus sel aastal 2469 pöördumist, järgmisel 941, 1885. aastal 3662, 1886. aastal 5745 ja 1887. aastal 2044. Kokku siirdus nende aastate jooksul õigeusku 15 652 inimest. Sealjuures põhjendasid paljud pöördunud oma soovi sellega, “et otsivad uut usku mitte mingitel maistel kaalutlustel, vaid sellepärast, et on veendunud õigeusu tõesuses”.
Need olid piiskop Donati (Babinski, 1882-87) valitsemisaastad. Vürst Sergei Šahhovskoi, kes sai Eestimaa kuberneriks 1885. aastal, suhtus esmalt üsna kahtlevalt kohaliku elanikkonna püüdlusesse õigeusku üle minna (sedavõrd kahtlevalt, et isegi väljendas Sinodi ülemprokurörile vürst K. Pobedonostsevile rahulolematust piiskopi Donati tegevusega). Kuid olles ajapikku veendunud selle protsessi loomulikkuses, hakkas ta seda kõigi võimalike vahenditega toetama. Ta suutis saavutada valitsuse dotatsiooni õigeusu kirikute ehitamiseks Balti kubermangudes ning sai selleks riigikassast tolle aja kohta hiiglasliku summa – 420 000 rubla.
Üheks oma tähtsamaks ülesandeks pidas vürst Šahhovskoi Neeva Aleksandri peakiriku püstitamist Tallinnas. 1888. aasta aprillis loodi komitee kuberneri juhtimisel, ning viie aasta pärast oli tema käsutuses juba märkimisväärne kapital. Kuid vürst jõudis ära näha vaid katedraali asupaiga pühitsemise. Ta suri enne pühakoja ehitustööde algust, olles jõudnud siiski ette valmistada kõik hädavajaliku alates rahast ja lõpetades ehituseks sobiva koha omandamisega Toompeal.
Korduvalt taotles vürst Šahhovskoi ka piiskopikateedri avamist Tallinnas ning sellele eesti soost piiskopi määramist. “Minu valitsusaja jooksul Eestimaa kubermangus on mul olnud võimalus näha, kuidas uute koguduste avamisega ja nende esmaste vajaduste rahuldamisega seotud pakiliste küsimuste lahendamine takerdub piiskopikateedri tohutu kauguse tõttu,” kirjutas vürst Šahhovskoi Pobedonostsevile 1887. aastal. Algul suhtusid Sinod ja tema ülemprokurör sellesse ettepanekusse soosivalt. Piiskopiks kaaluti Pärnu praosti ülempreester Dionissi Tamme kandidatuuri, kuid hiljem tekkis hulgaliselt lahkarvamusi küsimuses, kas üldse on võimalik avada Tallinnas piiskopikateedrit. Ka Riia piiskopkonna ülemused ei toetanud Eestimaa kuberneri ning selle küsimuse lahendamine lükkus pikaks ajaks edasi.
Palju energiat pühendas vürst Šahhovskoi ka Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri rajamisele. Kuberner oli arvamusel, et kloostri loomine Pühale Mäele aitab oluliselt kaasa eestlaste ja venelaste ühinemisele õigeusu märgi all. Kloostri kõrval asus ka kuberneri isiklik suveresidents, mille lähistele ta peale surma 12. oktoobril 1894 vastavalt oma testamendile maeti. Aasta pärast püstitas tema abikaasa Jelizavetta Dmitrievna oma mehe haua kohale pühakoja Radoneži vaga Sergi auks, kes oli olnud vürst Šahhovskoi taevane kaitsepühak.

Metropoliit Agafangel (Preobraženski) ja ülempiiskop Joann (Smirnov)

1897. aastal viidi valitseja Arseni üle Kaasanisse, tema kohale asus aga piiskop Agafangel (Preobraženski, 1897-1910), kes jätkas armastuse, innu ja isaliku hoolitsusega oma eelkäija jõupingutusi kirikute ehitamisel ja õigeusu aluste kinnitamisel kohalike elanike hulgas. Tema eestvedamisel rajati ja uuendati Eestis paljud pühakojad. 1898. aastal pühitses valitseja Agafangel kirikud Sillamäel ja Valgas, 1900. aastal Tallinna Neeva Aleksandri peakiriku ning Rakvere Jumalaema Sündimise kiriku, 1902. aastal Kuremäe nunnakloostri abikiriku Tallinnas (kahjuks lammutati see suurepärana pühakoda halastamatult 1960. aasta jaanuaris) ja 1904. aastal Tapa kiriku. 1910. aastal pühitses ta sisse ka Kuremäe nunnakloostri Jumalaema Uinumise peakiriku.
Valitseja Agafangelis ühines terav mõistus selge arusaamisega eelseisvatest ülesannetest ja uutest ühiskondlik-poliitilistest vooludest. Selle eest pidasid paljud, eriti valitsevates ringkondades, teda “liberaalseks piiskopiks”, ehkki ta hoidus igasugusest poliitilisest tegevusest, ei armastanud esindusüritusi ja auavaldusi ning ajakirjanduses üles ei astunud. Küll aga ilmutas valitseja suurt poolehoidu haridus- ja kultuuriküsimuste vastu.
1905-06. aasta revolutsiooni rasketel päevadel ilmutas ülempiiskop Agafangel eestlaste ja lätlaste vastu suurt heasoovlikkust ja poolehoidu. Ta kaitses kohalikke elanikke karistussalklaste eest, tagakiusatute rahvusele või usutunnistusele vaatamata. Nagu teada, toimus revolutsiooni mahasurumine väga julmade vahenditega, kusjuures tihti kannatasid selle läbi ka süütud inimesed. Valitseja Agafangel asutas “Baltimaades rahutuste tõttu kannatada saanud õigeusklike perekondade abistamise komitee”, mille abil õnnestus lisaks õigeusklikele päästa silmusest ja mahalaskmisest ka hulgaliselt luterlasi ning katoliiklasi.
Selline humaanne tegevus tõmbas rahvast tema poole, mis eriti avaldus tema ärasaatmisel Riiast Leedu piiskopkonna valitsejaks. Riia polnud veel kunagi näinud sellist südamlikku ja rahvarohket hüvastijättu õigeusu ülemkarjasega.
2000. aasta augustis toimunud Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu otsusega kuulutati metropoliit Agafangel ühes teiste Venemaa uusmärtrite ja usutunnistajatega pühakuks.
Läti-Eesti ühendatud piiskopkonna viimaseks ülemhingekarjaseks oli ülempiiskop Joann (Smirnov, 1910-1917), askeet, palvetaja ning jutlustaja. Kohalikesse eestlastesse ja lätlastesse suhtus ta suure poolehoiuga ning jätkas oma eelkäijate poliitikat – oli Riia piiskopkonna kaheks vikariaadiks jagamise idee toetaja. Ta pidas otstarbekaks, et Läti kogudusi juhiks lätlasest, Eesti omi aga eestlasest piiskop.
1915. aastal pidi piiskop Joann sõjaväejuhatuse käsul evakueeruma Riiast koos piiskopkonna asutustega, kuid piiskopkonna piiridest ta ei lahkunud, vaid seadis ennast sisse Tartus, jätkates oma karja juhtimist, niipalju kui jõud ja asjaolud seda lubasid. 1917. aasta augustis sõitis ülempiiskop Joann Moskvasse, et võtta osa Venemaa kohaliku kirikukogu tööst, kust ta aga oma koguduse juurde enam tagasi ei pöördunud: patriarh Tihhon määras ta Rjazani ülempiiskopiks, kes pidi taastama normaalse elu revolutsiooni ajal kõikuma löönud piiskopkonnas.

V. AUTONOOMSE ÕIGEUSU KIRIKU LOOMINE EESTIS

8. augustil 1917 tegid eesti koguduste esindajad Tartus ettepaneku Riia piiskopkonna Tallinna vikariaadi moodustamiseks. Riia piiskopkonna nõupidamine võttis selle ettepaneku vastu ning valis Tallinna vikaarpiiskopi kohale üksmeelselt isa Pavel Kulbuschi, Petrogradi eesti kiriku esipreestri. Patriarh Tihhon kinnitas selle valiku ning 31. detsembril 1917 pühitsetigi isa Pavel Tallinna piiskopiks Platoni nimega. Kuna aga Riia piiskopkond oli ajutiselt jäänud ilma valitsejata, juhtis piiskop Platon mõnda aega ka seda. Valitseja pani mängu kogu jõu, et taastada ja hoida ülal sõja poolt segipaisatud kirikuelu. Oma valitsusaja ainsa aasta jooksul jõudis ta külastada enam kui 70 kogudust, kus viis läbi ka jumalateenistusi.
1918. aasta lõpul haigestus piiskop Platon Tartus viibimise ajal, kus ta vahistati ühes ülempreestrite Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleivega ning hukati linnast taganevate enamlaste poolt ööl vastu 15. jaanuari.
2000. aasta augustis toimunud Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu otsusega kanoniseeriti piiskopmärter Platon ning preestermärtrid Nikolai ja Mihhail.
Olles arutanud Pihkva piiskopkonna ja Tallinna vikaarkonna selle osa kanoonilist staatust, mis oli jäänud Eesti Vabariigi territooriumile, võtsid Püha Sinod ja Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu oma ühisistungil 10. mail 1920 vastu otsuse tunnistada Eesti Õigeusu Kirik autonoomseks. 1920. aasta oktoobris valiti Tallinna piiskopiks Pärnu Issandamuutmise kiriku vaimulik Aleksander Paulus. Selle valimise kinnitas ka pühim patriarh Tihhon ning 5. detsembril 1920 leidis Tallinna Neeva Aleksandri peakirikus aset piiskopihirotoonia.
1922. aasta septembris võttis Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku kirikukogu vastu otsuse pöörduda Konstantinoopoli patriarhi Meletios IV poole palvega võtta Eesti Õigeusu Kirik Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, omistades talle autokefaalse kiriku õigused. Hiljem kirjutas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander, et see otsus võeti vastu riigivõimu tugeval poliitilisel survel. 7. juulil 1923 andis patriarh Meletios IV Konstantinoopolis üle tomose Eesti Õigeusu Kiriku vastuvõtmise kohta Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla iseseisva autonoomse kirikuringkonnana “Eesti Õigeusu Metropoolia”.
Konstantinoopoli patriarhi ettepanekul jagati Eesti kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna, Narva ja Petseri. Narva piiskopiks määrati endine Pihkva ülempiiskop Jevsevi (Grozdov). Petseri piiskopiks pühitseti Peterburi Vaimuliku Akadeemia lõpetanud arhimandriit Joann (Bulin), kes juhtis seda piiskopkonda kuni 1932. aastani ning sunniti seejärel lahkuma lahkhelide tõttu metropoliit Aleksandriga. Valitseja Joann veetis mõned aastad Jugoslaavias ning pöördus siis 30-ndate aastate lõpul Eestisse tagasi. Ta oli Eesti Õigeusu Kiriku Moskva patriarhaadi alluvusse tagasipöördumise aktiivne pooldaja. 18. oktoobril 1940 vahistas NKVD piiskop Joanni Petseris, süüdistades teda nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas, ning hukkas 30. juulil 1941 Leningradis.

VI. EESTI ÕIGEUSU KIRIKU KANOONILISE JURISDIKTSIOONI TAASTAMINE

Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud ja “mõjusfääride” jagamist käsitlevate salaprotokollide järgi läksid NSVL-i koosseisu ka Balti riigid. 10. novembril 1940 pöördus Eesti Õigeusu Kiriku Sinod patriarhi tooli hoidja, Moskva ja Kolomna metropoliit Sergi poole palvega Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni taaskehtestamisest Eesti Õigeusu Kirikus. 28. veebruaril 1941 ühineski EÕK taas Ema-Kiriku – Vene Õigeusu Kirikuga. Moskva Jumalailmumise peakirikus teeniti Jumalikku Liturgiat ning kirjutati alla Ema-Kirikuga taasühinemise akt.
Varsti saabus Baltimaade eksarhiks määratud Vilniuse ja Leedu metropoliit Sergi (Voskressenski) Tallinnasse, kus tema visiidi kulminatsiooniks sai Jumalik Liturgia, mida teenisid Siimeoni kirikus metropoliit Sergi, metropoliit Aleksander ja Narva piiskop Pavel (Dmitrovski).
Paari kuu pärast algas sõda ning metropoliit Aleksander teatas, et katkestab sidemed Ema-Kirikuga ning läheb taas Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuse. Narva piiskop Pavel jäi aga Ema-Kirikule truuks. Pärast Eesti okupeerimist ei takistanud saksa võimud ei metropoliit Aleksandril valitsemast tema alluvusse jäänud kogudusi ega piiskop Pavelil valitsemast vene Narva piiskopkonda ja teisi kogudusi, kes olid säilitanud ustavuse Vene Õigeusu Kirikule.
Pisut aega enne seda, kui sakslased loovutasid Tallinna, lahkus Eestist ka metropoliit Aleksander, EAÕK Sinod pöördus aga patriarhi tooli hoidja, Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksi (Simanski) poole vaimulikkonna ja ilmalike palvega tagasipöördumisest Moskva patriarhaadi alluvusse.

VII. EESTI PIISKOPKOND MOSKVA PATRIARHAADI KOOSSEISUS

Pärast Eesti Õigeusu Kiriku taasühinemist Moskva patriarhaadiga kerkis valitsevate ülemhingekarjaste – alguses ülempiiskop Paveli, seejärel aga ka tema järeltulijate, piiskop Issidori (Bogojavlenski) ja Romani (Tang) ette piiskopkonna kirikuelu korrastamise ning sõjas purustatud ja kannatada saanud pühakodade ülesehitamise raske ülesanne. Suureks abiks oli siin piiskopkonna vabastamine üldkiriklikeks vajadusteks minevatest maksudest, tasuta õppimisvõimalus vaimulikes seminarides ja akadeemiates Eestist pärit noormeestele, kes õpingute lõppedes võtsid vastu preestrikspühitsuse, ning samuti pensionide maksmine Kiriku pensionide keskfondist.
1955. aasta detsembris määrati Tallinna piiskopiks Neeva Aleksandri peakiriku esipreester Georgi Aleksejev, kes võttis mungakspühitsemisel nimeks Joann. Kõrgestipühitsetud Joanni ülemhingekarjase teenimine langes ühte Hruštšovi-aegsete Kiriku tagakiusamistega. Võimud üritasid mistahes ettekäändel laiali saata koguduste juhtorganeid, keelasid lapsi ristida ja karikale võtta, ei lubanud mingeid ristikäike. Kõik see puudutas ka Eesti piiskopkonda: ka siin suleti ja lammutati pühakodasid, liikumatu vara aga natsionaliseeriti. Pidev oht rippus ka Neeva Aleksandri peakiriku ja Kuremäe nunnakloostri kohal.
Valitseja Joanni ülemhingekarjase töö Eesti ja Tallinna piiskopina kestis 14. augustini 1961, kui Püha Sinod viis ta üle Gorki piiskopkonna valitsejaks ühes ülempiiskopiks nimetamisega, Tallinna ja Eesti piiskopiks aga määras Aleksei Ridigeri (hiljem - Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Aleksius II).